Eesti hoki suur mure: jäähallide vähesus pärsib ala arengut ja sunnib klubisid
tegema valusaid otsuseid
Kõige karjuvam on probleem Tallinnas, kus noortegrupid on sunnitud 40-50-kesi
väljakut jagama ning klubid treeningute efektiivsuse nimel aasta lõpus osadest
õpilastest loobuma.
Eesti jäähokiliidu president Rauno Parras tõstatas jäähallide vähesuse teema paar
nädalat enne koduse MM-turniiri algust Vikerraadio saates „Spordipühapäev“. Suurt
kasvu Eesti jäähokiharrastajate numbrites võis täheldada pärast 2014. aastal Tondiraba
jäähalli avamist, kuid tänaseks on Eesti hoki olemasolevatest hallidest juba välja
kasvanud.
Eestis on kokku kuus jäähalli: Tallinnas Tondirabas ja Haaberstis, Tartus, Viljandis,
Narvas ja Kohtla-Järvel. Lätis seevastu on ligi 20 jäähalli – osad neist on
multifunktsionaalsed hallid ehk vajadusel valmis võõrustama ka korvpallimänge.
Soomes on sisejäähalle ligi 260.
„Ilmselgelt oleme me Eesti jäähallidest välja kasvanud. Klubidel pole võimalik seda
nõudlust, mis on tekkinud hokitrennide järele, enam rahuldada. Sain hiljuti kokku kahe
Tondiraba hallis tegutseva klubi, Tornaado ja Vipersi juhtidega, kes kaebasid, et nad on
varem saanud treenida kolmel väljakul, aga kuna peaareen on aina rohkem muude
ürituste all kinni, on nad surutud kahele platsile,“ rääkis Parras Vikerraadiole.
Delfile tõdes Parras, et jää vähesus on kahandanud ka lapsevanemate usaldust
Tondirabas tegutsevate klubide suhtes, kuna segadus treeningaegadega on suur.
Klubid ei tea enam, kui mitu treeningkorda või millistel aegadel nad saavad lastele
lubada.
Haabersti jäähallis, kus tegutseb ligi 220 last koondav HC Panter, on mure sama tõsine.
Pantrite hokikooli juhataja Kaupo Kaljuste sõnul teeb ta iga hooaja lõpus umbes kümme
valusat telefonikõnet, teatades lapsevanematele, et nende lastele järgmisel aastal enam
kohta ei ole.
„Neid kõnesid pole meeldiv teha, aga paraku me peame sellist reha 13-15-aastaste
laste seas tegema, kuigi ei tahaks noort nii varajases eas sundima veel alaga lõpetama.
Peame tegema valiku nende laste kasuks, kes tahaksid sportlikus mõttes kuhugi jõuda
ja kõrvale jätma need, kes teevad seda lihtsalt harrastuse pärast. Muidugi me tahaks, et
seda ala saaksid harrastada võimalikult paljud inimesed. Kõigist ei peagi saama
tippsportlasi või koondislasi,“ rääkis Kaljuste.
Jää puudus seab piirangud ka uute hokilaste vastu võtmisele. „Näiteks 10-aastaseid
lapsi me ei saagi enam vastu võtta, sest meil pole neid kuhugi panna. Meil alustatakse
hokiga 5-7-aastaselt, mõni ka veel 8-9-aastaselt, aga me ei saa uusi 10-aastaseid lapsi
kokku panna nendega, kes on trennis käinud juba kaks-kolm aastat,“ selgitas Kaljuste.
Iseenesest pole 10-aastaselt hokiga alustada liiga hilja. „Kindlasti pole selles vanuses
lootus veel kadunud. Kui laps on teinud varem muid spordialasid ja liikunud palju, on
veel lootust tippmängijaks saada. Aga paraku pole meil 10-aastaseid jää vähesuse tõttu
kuhugi panna,“ lisas Kaljuste.
Kaljuste sõnul on Pantritel väljakutseid ka olemasolevate gruppide ära mahutamisega ja
treeningute kvaliteedi tagamisega. Mina vanuseklass edasi, seda rohkem ruumi
noormängijad treeninguks vajaksid, kuid tihti tuleb ka selles vallas mööndusi teha.
„Mingis vanuses peab ühte väljakut jagama korraga hästi palju lapsi. 9-10-aastaste
puhul on tavaline, et meil on jääl 40-50 last, aga järgmistes vanustes peaks see number
järk-järgult vähenema. 13-14-aastaste puhul võiks korraga jääl olla 25 last, kuid
teinekord oleme ka seal sunnitud 40-50-ga leppima,“ rääkis Kaljuste. „Treeningkoormusi
pole võimalik teatud vanuses enam suurendada, sest jääd lihtsalt pole piisavalt.“
Probleem jõuab otsapidi ka Pantrite esindusmeeskonnani. „Tallinna esindusmeeskond
on sunnitud treenima õhtuti kell pool 9, mis neile sportlikus mõttes kindlasti juurde ei
anna. Samas teatud harrastajagrupid sõidavad jääle pool 7.“
Ebanormaalsetest treeningaegadest rääkides tõi Parras näiteks vaeslapse rolli jäänud
naiskonnad. „Meistriliiga naiskonna trennid, milles osalevad ka mitmed Eesti
koondislased, algavad õhtul kell 10 – see pole kuidagi normaalne. Naiste hokis jääme
me täna selgelt maailma arengutempost maha ja üks väga selge põhjus on jää ressursi
puudumine,“ sõnas ta.
Kogu Eesti hoki harrastajaskond on viimase 14 aastaga kasvanud Spordiregistri
andmetel 1154 mängija võrra. Nagu eelpool juba mainitud, hakkas graafiku kõver
püstloodis ülespoole minema pärast Tondiraba halli avamist 2014. aastal. Lähiaastatel
on ilmselt aga oodata kasvu pidurdumist, kuigi potentsiaali oleks Parrase sõnul veel
suuremaks tõusuks.
„See kasv võiks olla oluliselt kiirem. Praegune hallide ressurss on ennast ammendanud.
Nüüd tiksumegi sellises suurusjärgus. Osad mängijad lõpetavad ja alt tuleb natuke uusi
harrastajaid peale. Stagnatsiooniks praegust olukorda nimetada ei saa, aga mingit
hüppelist kasvu pole ka loota,“ nentis Parras.
Jäähokiliit on käinud muret kurtmas nii Tallinna linnavalitsuses kui ka
kultuuriministeeriumis.
„Viimases küll mitte väga viimasel ajal. Oleme kultuuriministeeriumile pakkunud välja
strateegilise visiooni, kuhu võiks meie elanike hulka vaadates rajada lahtise liuvälja ja
kuhu võiksid kerkida suuremad keskused. Paraku ei soosi maailmas toimuv täna meie
vajadusi kuidagi. Oleme selle tõttu natuke survet riigile järgi andnud,“ tõdes Parras.
Väiksemaid initsiatiive on siiski tekkinud ja tekkimas. 2020. aastal rajati Pärnu
lastestaadionile külmutusega hoki- ja uisuväljak, mis aitas kaasa 2022. aastal startinud
Pärnumaa hokiliigale, kuhu praegu kuuluvad kolm tiimi: HK Pärnu Piraadid, Viljandi
Hokiklubi ja Lelle HK Saurused. Tuleval talvel avatakse külmutusseadmega hokiväljak
ka Sakus.
„Saku on väga positiivne nähtus. Seal on olemas aktiivne hokikogukond ja nüüd on neil
ka esimene samm jäähalli suunas tehtud. Selle väljaku teke soodustab seal hokipisiku
levikut. Kohalikud lapsed saavad seal vähemalt alaga esimest tutvust teha,“ märkis
Parras.
Saku jääväljakut aga läbi aasta külmana ei hoita. Ideaalis näeks Parras Tallinna
lähiümbrusse kerkimas suuremat jäähalli. „Esmane vajadus on muidugi Tallinna
defitsiidi lahendamine. Aga selleks, et täna Saku või Saue elanik oma last Tallinnasse
hokitrenni viiks, peab ta olema ikka ala tõsine fänn. Mugavam on panna laps ükskõik
millisesse muusse trenni, mis tal kodu lähedal või koolis tegutseb,“ osutas ta.
Tallinna lähiümbruses näeb Parras suurt potentsiaali ka Eesti suuruselt seitsmendas
linnas Maardus. „Kindlasti oleks sinna kerkival jäähallil kohe kasutajaid,“ pakkus Parras.
Tallinn mõtleb Lasnamäe pneumohallile
Hokiklubil HC Panter on Tallinna linnaga käimas läbirääkimised maatüki leidmise osas,
kuhu koostöös mõne uisuklubiga jäähall rajada.
„Oleme mingeid tasuvusarvestusi teinud. Linnal oleme palunud leida maa Mustamäe-
Haabersti piirkonnas, ehitama peaks selle ikkagi MTÜ. Pank oleks valmis laenu andma,
kui seal tegutsevad kaks ankurklubi tagaksid oma 500 liikmega selle töös hoidmise –
vanemad maksavad kuutasusid ja jäähall saab sellest tulu. Loomulikult jääks ka vaba
jää võimalus linnakodanikele ning linn on ilmselt valmis teatud aastaaegadel ka
koolidele aegu pakkuma, mis aitaks samuti üüri või pangalaenu tasuda,“ arutles
Kaljuste.
Kahe väljakuga treeninghalli maksumuseks hindas Kaljuste 5-6 miljonit eurot.
Tallinna Kultuuri- ja Spordiameti spordiosakonna juhataja Ivar Jurtšenko sõnul mõlgutab
linn paralleelselt Pantrite projektiga mõtteid rajada uisu- ja hokiväljak Lasnamäele
Härma kiiruisustaadionile. „Oleme mõelnud kiiruisuraja keskele tekitada lisaväljakuid.
Teadvustame, et linnas on jääga probleem, mis pärsib nii hoki kui ka iluuisutamise
arengut – piirid on ees, klubisid ei saa juurde tekkida ning olemasolevad klubid väga
palju suuremaks kasvada. Ma ei imestaks, kui linna järgmise aasta eelarves tekiks
jäähalli või jääväljaku rajamiseks mingi rida – see on hetkel täiesti aktuaalne,“ sõnas ta.
Kuidas kiiruiustaadionile rajatav jääväljak kaetakse, on Jurtšenko sõnul veel lahtine,
tõenäoliselt võib sinna tulla midagi pneumohalli sarnast.
Pilt:
